vanaisa paneb hullu

Ma rääkisin ükspäev vanaisaga, ta oli kergelt napsutanud. Ta tegeles ju langevarju hüpetega ja ta rääkis mulle pikalt, kui imeline tunne on lagevarjuga alla tulla. Oma 12. hüppel oleks ta peaaegu surma saanud. Lennukist alla hüppates läks midagi sassi niiet ta hüppas vastu lennuki tiiba vist? Ja ta langes poolteadvusetult. Igatahes tõmbas ta lõpuks ikka varju lahti ja nii, aga ta kukkus raudtee juurde ja väänas jala välja. Ta pidi kõndima väänatud jalaga 1,5km. Õnneks oli tal vintpüss kaasas ja ta tegi endale kargu sellest:)
Siis ta rääkis veel, et kui ta koomas oli nägi ta Jumalat ja Surma. Nad rääkisid omavahel sellest,et vanaisal on veel liiga vara meie maailmast lahkuda. Surm teda endale veel ei tahtnud. Ja siis ta ärkaski üles. Lisaks ütlesid arstid, et vanaisa jääb eluks ajaks ratastooli, arvake ära, kas ta kõnnib? Muidugi kõnnib, võib joosta ka kui vaja:)

Minu vanaisa

Ago Algma sündis Tallinnas, 1942a. 25 detsembril. Tallinnas on ta elanud terve oma elu. Lapsepõlves elas ta koos oma vanemate Juhan Algma ja Ellinoora Algma- ga Wismari tänaval. Koolis käis ta Tallinna 22. Keskkoolis(Jakob Westholmi Gümnaasium). Minu vanaisa on kolmest lapsest keskmine. Tal on vanem vend Eevart ja noorem vend Eeralt. Seda miks vanemal ja nooremal vennal on nii sarnased nimed, aga vanaisa nimi Ago ei tea keegi. Vanaisal oli kaks onu ja kaks tädi ema poolt ning kaks onu ja üks tädi isa poolt. Ago lõpetas koolis 9 klassi ja läks siis tööle auto mehhaanikuna. 1957a.(minu arvutuste kohaselt 15. aastasena) läks ta sõjaväkke, täpsemalt õhudessant sõjaväkke Venemaal. Seal hakkas vanaisa tegelema langevarju hüpetega(temalt minu kõrguse kartus igatahes ei pärine)ja see huvi jäi talle pikaks ajaks. 1963. aastal kohtus Ago Õie- Johanna Hanga- ga(minu vanaema). Samal aastal nad abiellusid ja kolisid Pelguranda Puhangu tänavale,kus nad muide elavad siiamaani. 1965 28 veebruar sündis nende esimene laps Piret. 1970 18. august sündis Argo- minu isa. 1979- 1981 oli Ago Afganistaanis sõjas. Ta ise ütleb, et ei mäletagi, mis sõda see oli. Sõjast talle rääkida ei meeldi. 1985. aastal sattusid minu vanaisa ja isa raskesse autoõnnetusse. Nad sõitsid taksoga, oli soe ja autoaken oli lahti. Aknast lendas sisse herilane, taksojuht läks närvi ja sõitis vastu posti. Vanaisa kattis oma kehaga minu isa, tänu millele ta ellu jäi. Vanaisa sattus koomasse ja oli seal mitu kuud. Vanaema jäi sellest hoolimata tema kõrvale. Kui vanaisa üles ärkas ei osanud ta rääkida, kirjutada, kõndida- midagi. Ta pidi kõike otsast peale õppima. Nüüd ongi nii, et õigekiri tal just kõige parem pole ning kõike ta ei mäleta ka. Kuid muidu on ta igati aktiivne ja äge vanaisa. Pärast õnnetust jäi ta invaliidsuspensionile ja 63 aastasena vanaduspensionile.