Ma rääkisin ükspäev vanaisaga, ta oli kergelt napsutanud. Ta tegeles ju langevarju hüpetega ja ta rääkis mulle pikalt, kui imeline tunne on lagevarjuga alla tulla. Oma 12. hüppel oleks ta peaaegu surma saanud. Lennukist alla hüppates läks midagi sassi niiet ta hüppas vastu lennuki tiiba vist? Ja ta langes poolteadvusetult. Igatahes tõmbas ta lõpuks ikka varju lahti ja nii, aga ta kukkus raudtee juurde ja väänas jala välja. Ta pidi kõndima väänatud jalaga 1,5km. Õnneks oli tal vintpüss kaasas ja ta tegi endale kargu sellest:)
Siis ta rääkis veel, et kui ta koomas oli nägi ta Jumalat ja Surma. Nad rääkisid omavahel sellest,et vanaisal on veel liiga vara meie maailmast lahkuda. Surm teda endale veel ei tahtnud. Ja siis ta ärkaski üles. Lisaks ütlesid arstid, et vanaisa jääb eluks ajaks ratastooli, arvake ära, kas ta kõnnib? Muidugi kõnnib, võib joosta ka kui vaja:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment